Aventuriinklaas

aventuriinklaas

Kuldkivi, tuntud ka kui aventuriinklaas, on sädelev tehisklaas, mida toodetakse madala hapnikusisaldusega redutseerivas keskkonnas. Valmistoodet saab siledaks poleerida, mistõttu sobib see suurepäraselt helmeste, kujukeste ja teiste sageli ehetes kasutatavate esemete nikerdamiseks. Kuigi tegu on sünteetilise materjaliga, peetakse aventuriinklaasi selle sätendava välimuse tõttu tihti ekslikult looduslikuks vääriskiviks.

Osta looduslikke vääriskive meie poest

Aventuriinklaas koosneb peamiselt klaasist, millesse on segatud peegeldavad vaseosakesed. Vasel põhinev punane aventuriinklaas on ehituslikult sarnane teiste klaasidega, nagu läbipaistev punane vask-rubiinklaas ja läbipaistmatu kirjalaki sarnane purpuriinklaas. Kõik need materjalid on visuaalselt pilkupüüdvad ning nende erksad punakad toonid tulenevad kolloidse vase olemasolust.

Sädelusefekt, mida tuntakse aventuriiniefektina, saavutatakse klaasis olevate kolloidosakeste suuruse reguleerimisega. Aventuriinklaasis on vaseosakesed makroskoopilised, moodustades suuri valgust peegeldavaid kristalle, mis annavad sellele iseloomuliku sädeluse. Seevastu sisaldab purpuriinklaas mikroskoopilisi osakesi, mis annavad sellele läbipaistmatu välimuse, vaskrubiinklaas aga sisaldab submikroskoopilisi nanoosakesi, mis muudavad selle läbipaistvaks.

Aventuriinklaasi partii välimised kihid on sisemiste osadega võrreldes sageli tuhmima värvusega ja vähem märgatava aventurisatsiooniga. See võib tuleneda ebapiisavast kristalliseerumisest, mis vähendab peegeldavate kristallide suurust ning muudab ümbritseva klaasi mittepeegeldavate osakeste tõttu häguseks.

Lisaks võib vase osaline oksüdeerumine põhjustada kristallide lahustumist, tekitades ioonsel kujul esinevale vasele iseloomuliku sinakasrohelise klaasi värvuse.

Kui aventuriinklaasi kuumutatakse uuesti leekpõletustöödeks või muul sarnasel eesmärgil, on vaja hoolikalt kontrollida temperatuuri ja oksüdatsiooni. Tingimused peavad olema sarnased esmase sulatamise omadega, hoides temperatuuri alla vase sulamistemperatuuri ning kasutades hapnikuvaest redutseerivat leeki. Kui neid tingimusi ei täideta, võib materjal laguneda ja kaotada oma iseloomuliku sädeleva välimuse.

Aventuriinklaas – punane aventuriinklaas

Tootmine

Aventuriinklaasi tootmine ulatub tagasi 17. sajandi Veneetsiasse, kus selle lõi esmakordselt Miotti perekond, kes sai Veneetsia doodžilt ainuõigusliku litsentsi. Kuigi linnalegend väidab, et aventuriinklaasi avastasid kogemata Itaalia mungad või alkeemikud, puuduvad dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid neid väiteid enne Miotti perekonna tegevust.

Huvitaval kombel on aventuriinklaasi sarnaseid materjale leitud ka varasematest artefaktidest. Pärsiast avastati 12. või 13. sajandist pärinev aventuriinklaasist amulett, mida praegu hoitakse Pennsylvania Ülikooli kollektsioonis. See viitab asjaolule, et sarnased tehnikad olid käsitöölistele teada juba ammu enne Miotti perekonna leiutist.

Aventuriinklaasi kõige levinum vorm on punakaspruun erim, mis sisaldab tillukesi metallilise vase kristalle. Aventuriinklaasi loomiseks sulatatakse kokku ränidioksiidi, vaskoksiidi ja teiste metallioksiidide segu. Vaseioonid redutseeritakse keemiliselt puhtaks vaseks ning anum suletakse õhukindlalt.

Temperatuuri hoitakse hoolikalt kontrolli all, et klaas püsiks vedel, võimaldades samal ajal metallilise vase kristallidel lahusest välja sadestuda ilma sulamata või oksüdeerumata.

Pärast sobivat kristalliseerumisperioodi jahutatakse kogu partii maha, et tekiks tahke mass. Seejärel murtakse klaas vannist välja ja valitakse vormimiseks sobivad tükid. Iga aventuriinklaasi partii välimus on väga varieeruv. Parimad tükid pärinevad tavaliselt massi keskelt, kus poolläbipaistvas klaasmaatriksis hõljuvad suured eredad vasekristallid.